Ilmus noorteromaanivõistluse võidutöö, Kaja Sepa "Hetk enne homset"

Jaanipäeva järel on ajakirjanduses üha enam teemaks tõusnud arulage mõttetu vägivald „depressiivsete Eesti väikelinnade“ noorte seas. Sama teemat puudutab ka Tänapäeva noorteromaanide võistluse võidutöö „Hetk enne homset“ , millest avaldame siin paar temaatilist katkendit.

******

Liivaaugu õuel seisis tumeroheline eakas Volkswagen Golf. Värv oli aastate jooksul tuhmiks ja matiks kulunud ning isegi autovõhikust Erle sai aru, et tegu on päris vana mudeliga.

Auto tagaklaasil oli kleebis „Siin autos ei kinnitata turvavööd, vaid surrakse nagu mees“ ning tahavaatepeegli küljest rippusid alla ristiga palvehelmed. Erle meelest kasutasid viimast ilustust Tallinnas küll ainult venelastest piraattaksojuhid, nii et see, et noor eesti kutt midagi sellist oma autosse riputab, oli üllatav. Üllatav oli muidugi ka see, et tal üldse auto oli.

„Kas see auto on päris sinu oma või?“ tundis ka Joosep huvi. „Noh, selles mõttes, et mitte isa vana või…“

„Jaa, minu!“ oli Ahti uhke. „Viisin kokkuostu vanametalli ja ostsingi.“

„Äge. Kust sa seda vanametalli nii palju said?“

„Siit ja sealt… Leidsin näiteks mõned raudteerööpad, karjääri ääres prügimäe tuhnisin läbi...“

„Raudteerööpa? Kuidas saab raudteerööbast leida?“

Ahti muutus kidakeelseks.

„Noh, mõnel pool on vanasti raudteed olnud, nüüd enam pole, kõik poolenisti juba mulla all, pole kellegi oma… Näitasin papsile, paps ajas traktori välja, viskasime muu kola kah peale ja viisime ära.“

„Seda pidi ikka päris palju olema, et autoraha kokku saada. Raudteerööbas kaalub ju… noh, vist miski kakskümmend kilo meeter. Palju selle metalli kilohind on?“

Jälle pidi Erle imestama, kust ja kuidas Joosep selliseid asju teab. Raudteerööpa meetri kaal? Aga vähemalt polnud see vastupidiselt bensiinihinnale selline teadmine, mis kogu aeg silme ees virvendanuks. Pigem oli tegu faktiga, milletaolisi poisid mingil imetabasel moel lihtsalt teadsid.

„Aga auto sain hästi odavalt kätte,“ vahetas Ahti teemat. „See ju ei sõitnud enam. Paps aitas üles putitada… noh, tegelikult tema ise putitaski.“

Viimane ülestunnistus oli öeldud sellisel kelmikal koolipoisitoonil, et kõik naersid. Jutt raudteerööbastest jäi sinnapaika.

Järgmisena saabusid Kiti ja Mario. Erlet nähes Mario punastas ja hakkas kohtlaselt itsitama – ilmselt ei olnud ta üle saanud, et Erle oli olnud tunnistajaks tema häbiväärsele vahelejäämisele õpikuteksti ümberdisainimise juures. Ka Erle tundis end mõnevõrra kohmetult. Seda enam, et kohe saabus ka Janno – kahjuks küll jälle selles suures vormitus kampsunis, aga tumedad silmad naerused ning lokid lehvimas.

Viimasena jalutas kohale Angela. Aeglase sammu tingisid ülikõrged platvormkingad ning ega ülinapp punasest nahast miniseelikki kiirmarsiks sobilik polnud. Hoolikalt sirgendatud kuldsed juuksed rippusid valge Moschino jaki seljal nagu õhuke kardin ning perfektne nukunäomeik tekitas tunde, nagu ei mindaks väikeses maakohas filmi vaatama, vaid maailma metropolis… noh, kui mitte just punaste laternate tänavale, siis vähemalt ööklubisse.

Erlel oli hea meel, et vähemalt Kiti normaalne välja nägi. Kitil olid jalas kitsad teksad, seljas kirju tuunikalaadne asi ning õlgadel punane villane jakk. Ka Erle ise kandis teksasid ja tumerohelist tuunikat, õhtuse külma vastu oli kaasa võetud kerge jope. Seda hoidis Erle küll käes, sest tuunika peale see tema meelest üldse ei sobinud.

Seltskond oli koos ja tuli hakata end autosse toppima. See tundus päris paraja pähklina, sest nad olid seitsmekesi ja Golf ei tundunud just maailma avaraima masinana.

Kuidagi väga iseenesestmõistetavalt istus Kiti ette, nagu kuulukski ta Ahti auto esiistmele.

„Sa oled kõige väiksem, aga võtad kõige avarama koha,“ nurises Angela, kes ilmselt oleks ka ise ees istuda tahtnud. Aga paistis, et tal polnud midagi ka selle vastu, kui sai juhi selja taha istuvale Joosepile peaaegu sülle ronida. Joosep läks küll sellise asjakorralduse peale mõnevõrra ähmi ja oleks ilmselt tahtnud hakata püüdlikult prille puhastama, aga sel juhul oleks ta pidanud kätega Angelat puudutama, nii et see jäi ära.

Erle puges teisest uksest Joosepi kõrvale, Janno kärmesti tema järel.

„Mina ka!“ pressis Mario end jõhkrat jõudu abiks võttes sisse, viskudes peaaegu et pikali teistele otsa samal ajal kui Ahti juba ulja kaarega teele tagurdas. Erle heameeleks jäi vähemalt Mario koleda sünnimärgiga näopool temast kaugemale. Kõik oigasid ja karjusid, kuid kuidagi saadi ühendatud jõududega isegi uks kinni. Turvavööde kinnipanemisele ei tasunud nii ülerahvastatud auto korral muidugi mõeldagi, nii et silt tagaklaasil oli vähemalt oma esimeses osas täiesti asjakohane.

„Sul load ikka on või?“ tegi Erle oma arust nalja.

„Misasja!“ naeris Ahti. „Ma pole ju veel kaheksateistki täis! See auto, mu armuke, on vanem kui mina!“

„Päriselt või?“

„Mis mõttes päriselt? Minu ID-kaarti ja auto passi tahad näha või?“

„Ei, ma mõtlen, load…“

„Ära pabista, pollarit siin pole ja ma olen sõitnud oma kümme aastat! Nii kui nina armatuurlaua tagant välja ulatas, pani paps mu rooli.“

Tundus, et tal on õigus. Ahti sõitis kindlalt ja täpselt, niipalju kui Erle hinnata oskas. Vist isegi kindlamalt, kui seda oli teinud Janno.

Ja kiiresti.

„Ära jama!“ kiljus Angela, kui auto kurvis peaaegu külje ette viskas ning tagaistmel olijad veel rohkem üksteise otsa hunnikusse lendasid, ehkki see enne võimatu oleks tundunud. „Me saame kõik surma!“

Kiti esiistmel ainult naeris, aga Erle nägi, kuidas temagi ühe käega istmesse ja teisega uksekäepideme külge klammerdus. Turvavöö oli temalgi lahti, ehkki eesistmel ei takistanuks miski ega keegi selle kinnipanemist.

Võimaliku avariiohu peale mõeldes oli Erlel salamisi hea meel, et tema ei istu otse ukse kõrval, vaid on pressitud Janno ja Angela vahel päris keskele.

Või oligi hoopis siin see koht, kust kõige kergemini esiklaasi lennatakse, kui auto avarii teeb? Vähemalt niimoodi meenus häguselt tänavatel olnud hoiatusreklaamist, kus inimene kahe esiistme vahelt ette paiskus… Ah, parem oli sellele mitte mõelda. Ehk Ahti siiski teadis, mida ta teeb.

Paistis, et teadiski, sest tervena nad kohale jõudsid. Sellest hoolimata, et Ahti seltskonna meeleolu ülevalhoidmiseks – nii ta ise ütles – asfaldile jõudes vahepeal ühest teeservast teise „ussi“ vingerdas ning vana masina võimsusevarudest viimast võttis.

Erle pidi tunnistama, et päris uhke tunne oli rahva silme all sellise noortekambana autost välja ronida. Äge, seikluslik ja mingil moel … päris. Nagu päris elu, mis seni temast kuidagi mööda oli läinud.

Film oli mingi teisejärguline märul, mida Erle linnas kunagi vaatama poleks läinud ega sellele oma taskuraha kulutanud, aga siin polnudki küsimus filmis. Luges see, et Janno oli kaasa võtnud peotäie karamellkomme ja pakkus neid kõige enne just Erlele. Ja et kuidagi väga loomulikult istus just Janno saalis tema kõrvale ning kui ühes põnevamas tagaajamisstseenis Erle pooleldi ehmunult ettepoole kummardus, riivas Janno tema kätt. Küll ilmselt kogemata, sest nii nagu Erle, tõmbas ka poiss oma käe kiiresti ja ehmunult tagasi..

Tagasisõiduks mahutasid kõik ennast autosse samamoodi nagu tulles, ainult et Mario ei pidanud enam eriti pressima, sest Erle sattus kuidagimoodi istuma lausa Janno sülle. Ja samamoodi oli läinud Angela ja Joosepiga, nagu Erle kiire kõrvalpilguga tähele pani – ilmselt küll Angela initsiatiivil, sest Joosep näis olevat veel rohkem ähmis kui ennist.

Ahti sõitis ka kodu poole väga kiiresti, aga seekord trikitamata. Pimedas olekski see liiga ohtlik, mõtles Erle raugelt, tundes, kuidas Janno tal ettevaatlikult ümbert kinni hoiab.

Kuna Erlel polnud oma käsi kuhugi panna, tõstis ta Janno-poolse käe poisi õlale ja nagu iseenesest libises see sealt edasi ümber kaela. Põske oli nüüd päris mugav Janno oma vastu toetada…

Juba olidki nad küla vahel, kuid Ahti ei võtnud hoogu vähemaks. Erlel oli lausa kahju, et see sõit nii kiiresti läbi saab.

„Raisk!“ röögatas Ahti äkki täie hoo pealt kahe jalaga pidurile viskudes ja rooli järsult kõrvale tõmmates. Angela kriiskas, Erle lõi näo kuhugi väga valusalt ära ja karjatas samuti, Mario röögatas ja Joosepki Erle kõrval aietas kõvasti.

Kostus vaikne tume mütsatus. Auto tegi pirueti, kuid jäi imekombel teele. Mootor suri välja, kõikjal valitses suveöine õrn pimedus ja kõrvadele harjumatu vaikus.

Silmnähtavalt värisevate kätega keeras Ahti süütevõtit. Mootor prahvatas käima ning ettevaatlikult keeras Ahti masina teel õigeks.

„Kassiraisk,“ ühmas ta, püüdlikult üleolevalt, kuid kuuldavalt väriseva häälega, ja võttis paigalt.

Äkki pistis Kiti kriiskama.

„Jää seisma!“ karjus ta. „Jää otsekohe seisma!“

***************

Ahtile laksati selja tagant õlale. Seal seisid kaks ossi, äravahetamiseni sarnased oma mustades teksades, valgetes tossudes ja tumesinistes, palavast suveõhtust hoolimata silmini tõmmatud kapuutsiga jakkides. Õnneks oli eristamiseks ühel üle rinna suur Nike´i koma – Erle meelest liiga suur selleks, et olla ehtne – ja teisel veel suurem kiri Guess. Ja loomulikult polnud mingi üllatus, et nende vahel kõõlus Angela, valged püksid pingul ümber ümarate reite ja taguotsa ning türkiissinine voogav siidpluus seljas. Pluus olnuks ilma hiigelkirjas trükitud kuldse MOSCHINO’ta päris ilus. Türkiissinine siidsall oli ümber Angela pea seotud, otsad kukla taga juustega segi, ning pluusiga harmoonia tagamiseks hoidis seda paigal suur kuldne südamekujuline klamber.

Püstihüpanud Ahti ja ossid klohmisid üksteist sõbralikult õlale ja vastu selga ning väljendasid igal muul moel rõõmu taaskohtumise üle. Angela, keda vahepeal tähelepanuta jäi, istutas end Kiti ja Joosepi vahele.

„Kuulsin, et sa pidid Superstaari saatesse minema?“ pöördus ta Kiti poole nii võltsi sõbralikkusega, et kadedus oli kilomeetrite kaugusele kuulda.

„Jep,“ kehitas Kiti õlgu.

„Mõtlesin, et ma tuleks ka.“

„Mida???“ Kiti reaktsioon oli ehe jahmatus. „Sa pole ju kunagi laulnud!“

„Mis siis, võiksin ju proovida. Panin ennast juba kirja ka.“

„Laula siis midagi seksikat,“ pistis Nike-oss vahele, näidates, et ta nende juttu ikka kuulab. „Mitte mingit soigumist, eks ole!“

„See on saladus, mida ma laulan.“ Angela naeris edevalt. „Aga soigumine see kindlasti ei ole!“

„No ja sina võid võita küll,“ pöördus oss nüüd armulikult Kiti poole. „Sa oled täitsa kuum tükk, kui laulad.“

„Ole vait, mida sina ka tead.“

Ent kahtlemata oli Kiti meelitatud. Ta viskas juuksesalgud näolt tahapoole ja naeratas.

Erlel oli veider tunne, nagu elaks ta uuesti läbi mingit kord juba läbi elatud sündmust. Tõrges, kuid edvistav Kiti, pimestav Angela ja tema juhmid ossid, ülbevõitu Ahti, tegelikult samasugune oss kui teisedki, jutt, mis oli ainult tühiste fraaside vahetamine – kas nii jääbki? Ongi siin kogu aeg kõik nii ühtemoodi, argipäevast argipäeva ja peost peosse korduv nagu pöörlema ja ühte fraasi kordama jäänud vigane vinüülplaat?

Erle rüüpas oma siidrist viimase lonksu. Täitsa üllatav, kui mõnus oli seda soojal suveõhtul juua ja kui kiiresti oli purgitäis kulunud. Peas oli meeldiv surin – ja tegelikult polnudki need ossid ju nii juhmakad ega Angela nõme, praegu tundusid nad ju täiesti toredad.

„Me võiksime teid ju saatma tulla, kui te Superstaari lähete,“ pöördus Erle Kiti ja Angela poole. „Nagu toetusgrupp või nii… Ma olen näinud, et paljudel on sõbrad kaasas, ja kui te juba kahekesi lähete…“

„Hea mõte!“ rõõmustas Angela. „Mul ongi vaja enne kuskil riideid vahetada ja meiki teha, ja teie ju elate Tallinnas!“

Päris nii polnud Erle seda just mõelnud – tõttöelda polnud ta küll üldse mõelnud, enne kui ettepanekuga lagedale tuli –, aga võis ju ka sedasi. Vaevalt emal ja Jaanil midagi selle vastu on, kui Kiti ja Angela korraks nende linnakoju külla tulevad, isegi kui ema ja Jaan ise maal on. Ja ehk oleks Kiti lavapartner Jannogi valmis Kitile pöialt hoidma tulema?

„Mis päeval see on?“ küsis üks ossidest, Erle ei pannud tähelegi, kumb.

„Kolmapäeval,“ teatasid Kiti ja Angela nagu ühest suust.
„Kurat, ma olen tööl,“ teatasid ossid sama ühiselt.
„Mina saan küll tulla,“ üllatas Joosep, keda Erle polnud vist selle ettepaneku kontekstis üldse „meie“ all silmas pidada osanud. „Ma niikuinii peaksin korra linnas käima, vabalt võib selle saate ajal teha.“

„Mul on nii hea meel!“ Isegi hoolimata sellest, et Angela nende vahel istus, haaras Kiti üle tema Joosepil käest kinni ja pigistas. „Ma mõtlesin, et kõik vihkavad seda mõtet, et ma proovima lähen!“

„Mina vihkangi,“ täpsustas nende taga seisev Ahti põrnitsedes. „Aga kui sa selle juba pähe oled võtnud, siis – mina tulen ka.“

See oli peaaegu sama suur üllatus kui Joosepi kaasatulek. Aga teisalt – Ahti oli nii ilmselgelt Kitist sisse võetud, et võis selle nimel igasuguseid ootamatusi teha.

„Aga miks sa seda vihkad?“ ei saanud Erle küsimata jätta.

„Sest see on nõme,“ ei näidanud Ahti just argumenteerimise meistriklassi. Erle loobus edasisest uurimisest – seda enam, et nende juurde jõudis Janno, kes oli oma tumesinise mundri vahetanud tavaliste teksade ja – oh õudust – kapuutsiga tumeda jaki vastu, mille rinnaesisel laiutas lilla Puma kass. Või noh, puuma. Õnneks polnud Jannol vähemalt kapuuts peas.

„Mulle meeldis teie esinemine!“ pöördus Erle õnnelikult Janno poole. „Ja tead, mis meie siin vahepeal kokku leppisime: me läheme Kitile ja Angelale pöialt hoidma, kui nad Superstaari saatesse lähevad! See on kolmapäeval. Kas sa tuled ka?“

„Ma ei saa...“ Janno oli tõesti silmanähtavalt pettunud, mis polnud võrreldavgi osside pealispindse kahetsusega. „Me hakkame just sel päeval heina tegema ja paps tahab mind appi…“

Erlegi oli pettunud ning pöidlahoidmine ei tundunud enam üldse nii võluv. Aga noh, siiski: tegelikult oli ka ilma Jannota päris põnev näha, kuidas Superstaari eelvoor päriselt välja näeb.

„Ma toon endale joogi,“ viipas Janno peaga poebussi poole. „Erle, mida sulle?“

„Siidrit, palun,“ näitas Erle oma tühjakssaanud purgi poole. Tal oli otsatult hea meel, et Janno seda niimoodi tema käest küsis – ja samas pidi ta natuke segaduses olles juurdlema, kas tal tuleks Jannole raha pakkuda. Vist siiski mitte, otsustas ta.

Erle rüüpas lonksukese oma uuest siidrist ja tundis rõõmu, et Janno oli tema kõrvale istunud. Kui nende pilgud kohtusid, pidi Erle iga kord silmad maha lööma ja punastama, sest kohe tuli meelde jaaniöö. Aga kui hea oli niimoodi istuda ja punastada! Niimoodi võis tõesti käia lõpmatult ka nendel korduvatel täiesti ühesugustel pidudelgi.

Bänd oli juba mõnda aega tantsuks mänginud, kui Ahti Kiti käest võttis, et teda tantsupõrandale viia.

„Hiljem,“ tõmbas Kiti oma käe tagasi. „Mul on praegu Joosepiga jutt pooleli.“

Tormakalt pööras Ahti end kohapeal ringi ja riivas Angelat, kelle joogitopsist loksus laias kaares üle ääre.

„Värdjas!“ kiunatas Angela, kes ka ise pihta sai. „Minu jook!“

„Hoia seda siis paremini, loll mõrd!“ kähvas Ahti.

Kättemaksuks läigatas Angela talle näkku terve oma ülejäänud topsitäie. Ahti ei jäänud omakorda võlgu, vaid andis Angelale lahtise käega kerge kõrvakiilu.

Erle kiljatas ehmatusest ning Angela pistis raevunult kriiskama – kindlasti rohkem vihast kui valust. Aga küllap võis tal valuski olla, sest põsk värvus löögijälje kohalt koheselt roosaks.

„Mida, sa lõid minu tüdrukut?“ pani Nike-oss viinapudeli käest ja trügis Ahtile lähemale.

„Mind ei loobita joogiga!“

„Jah, sest sind ennast loobitakse!“ Oss krabas Ahtil rinnust ning Ahti üritas talle rusikaga äsada. Tammudes takerdusid nad pingirea otsa ning kukkusid mürtsuga pikali. Nende ees, taga ja kõrvalreas korjasid inimesed oma asju kokku ja kiirustasid kaugemale. Kohe kakluse –või maadluse – alguses püsti hüpanud ja kaugemale taandunud Erle hoidis kramplikult Janno käest ja jälgis päranisilmi võitlejaid. Angela kriiskas üha valjemini.