Jaanipäeva
järel on ajakirjanduses üha enam teemaks tõusnud arulage mõttetu
vägivald „depressiivsete Eesti väikelinnade“ noorte seas. Sama teemat
puudutab ka Tänapäeva
noorteromaanide võistluse võidutöö „Hetk enne homset“ , millest
avaldame siin paar temaatilist katkendit.
******
Liivaaugu
õuel seisis tumeroheline eakas Volkswagen Golf. Värv oli aastate jooksul
tuhmiks ja matiks kulunud ning isegi autovõhikust Erle sai aru, et tegu
on päris vana mudeliga.
Auto
tagaklaasil oli kleebis „Siin autos ei kinnitata turvavööd, vaid
surrakse nagu mees“ ning tahavaatepeegli küljest rippusid alla ristiga
palvehelmed. Erle meelest kasutasid viimast ilustust Tallinnas
küll ainult venelastest piraattaksojuhid, nii et see, et noor eesti
kutt midagi sellist oma autosse riputab, oli üllatav. Üllatav oli
muidugi ka see, et tal üldse auto oli.
„Kas see auto on päris sinu oma või?“ tundis ka Joosep huvi. „Noh, selles mõttes, et mitte isa vana või…“
„Jaa, minu!“ oli Ahti uhke. „Viisin kokkuostu vanametalli ja ostsingi.“
„Äge. Kust sa seda vanametalli nii palju said?“
„Siit ja sealt… Leidsin näiteks mõned raudteerööpad, karjääri ääres prügimäe tuhnisin läbi...“
„Raudteerööpa? Kuidas saab raudteerööbast leida?“
Ahti muutus kidakeelseks.
„Noh, mõnel
pool on vanasti raudteed olnud, nüüd enam pole, kõik poolenisti juba
mulla all, pole kellegi oma… Näitasin papsile, paps ajas traktori välja,
viskasime muu kola kah peale ja viisime ära.“
„Seda pidi
ikka päris palju olema, et autoraha kokku saada. Raudteerööbas kaalub
ju… noh, vist miski kakskümmend kilo meeter. Palju selle metalli
kilohind on?“
Jälle pidi
Erle imestama, kust ja kuidas Joosep selliseid asju teab. Raudteerööpa
meetri kaal? Aga vähemalt polnud see vastupidiselt bensiinihinnale
selline teadmine, mis kogu aeg silme ees virvendanuks.
Pigem oli tegu faktiga, milletaolisi poisid mingil imetabasel moel
lihtsalt teadsid.
„Aga auto
sain hästi odavalt kätte,“ vahetas Ahti teemat. „See ju ei sõitnud enam.
Paps aitas üles putitada… noh, tegelikult tema ise putitaski.“
Viimane ülestunnistus oli öeldud sellisel kelmikal koolipoisitoonil, et kõik naersid. Jutt raudteerööbastest jäi sinnapaika.
Järgmisena
saabusid Kiti ja Mario. Erlet nähes Mario punastas ja hakkas kohtlaselt
itsitama – ilmselt ei olnud ta üle saanud, et Erle oli olnud
tunnistajaks tema häbiväärsele vahelejäämisele õpikuteksti
ümberdisainimise juures. Ka Erle tundis end mõnevõrra kohmetult. Seda
enam, et kohe saabus ka Janno – kahjuks küll jälle selles suures
vormitus kampsunis, aga tumedad silmad naerused ning lokid lehvimas.
Viimasena
jalutas kohale Angela. Aeglase sammu tingisid ülikõrged platvormkingad
ning ega ülinapp punasest nahast miniseelikki kiirmarsiks sobilik
polnud. Hoolikalt sirgendatud kuldsed juuksed rippusid
valge Moschino jaki seljal nagu õhuke kardin ning perfektne nukunäomeik
tekitas tunde, nagu ei mindaks väikeses maakohas filmi vaatama, vaid
maailma metropolis… noh, kui mitte just punaste laternate tänavale, siis
vähemalt ööklubisse.
Erlel oli
hea meel, et vähemalt Kiti normaalne välja nägi. Kitil olid jalas kitsad
teksad, seljas kirju tuunikalaadne asi ning õlgadel punane villane
jakk. Ka Erle ise kandis teksasid ja tumerohelist
tuunikat, õhtuse külma vastu oli kaasa võetud kerge jope. Seda hoidis
Erle küll käes, sest tuunika peale see tema meelest üldse ei sobinud.
Seltskond
oli koos ja tuli hakata end autosse toppima. See tundus päris paraja
pähklina, sest nad olid seitsmekesi ja Golf ei tundunud just maailma
avaraima masinana.
Kuidagi väga iseenesestmõistetavalt istus Kiti ette, nagu kuulukski ta Ahti auto esiistmele.
„Sa oled
kõige väiksem, aga võtad kõige avarama koha,“ nurises Angela, kes
ilmselt oleks ka ise ees istuda tahtnud. Aga paistis, et tal polnud
midagi ka selle vastu, kui sai juhi selja taha istuvale
Joosepile peaaegu sülle ronida. Joosep läks küll sellise asjakorralduse
peale mõnevõrra ähmi ja oleks ilmselt tahtnud hakata püüdlikult prille
puhastama, aga sel juhul oleks ta pidanud kätega Angelat puudutama, nii
et see jäi ära.
Erle puges teisest uksest Joosepi kõrvale, Janno kärmesti tema järel.
„Mina ka!“
pressis Mario end jõhkrat jõudu abiks võttes sisse, viskudes peaaegu et
pikali teistele otsa samal ajal kui Ahti juba ulja kaarega teele
tagurdas. Erle heameeleks jäi vähemalt Mario koleda
sünnimärgiga näopool temast kaugemale. Kõik oigasid ja karjusid, kuid
kuidagi saadi ühendatud jõududega isegi uks kinni. Turvavööde
kinnipanemisele ei tasunud nii ülerahvastatud auto korral muidugi
mõeldagi, nii et silt tagaklaasil oli vähemalt oma esimeses
osas täiesti asjakohane.
„Sul load ikka on või?“ tegi Erle oma arust nalja.
„Misasja!“ naeris Ahti. „Ma pole ju veel kaheksateistki täis! See auto, mu armuke, on vanem kui mina!“
„Päriselt või?“
„Mis mõttes päriselt? Minu ID-kaarti ja auto passi tahad näha või?“
„Ei, ma mõtlen, load…“
„Ära
pabista, pollarit siin pole ja ma olen sõitnud oma kümme aastat! Nii kui
nina armatuurlaua tagant välja ulatas, pani paps mu rooli.“
Tundus, et
tal on õigus. Ahti sõitis kindlalt ja täpselt, niipalju kui Erle hinnata
oskas. Vist isegi kindlamalt, kui seda oli teinud Janno.
Ja kiiresti.
„Ära jama!“
kiljus Angela, kui auto kurvis peaaegu külje ette viskas ning
tagaistmel olijad veel rohkem üksteise otsa hunnikusse lendasid, ehkki
see enne võimatu oleks tundunud. „Me saame kõik surma!“
Kiti
esiistmel ainult naeris, aga Erle nägi, kuidas temagi ühe käega istmesse
ja teisega uksekäepideme külge klammerdus. Turvavöö oli temalgi lahti,
ehkki eesistmel ei takistanuks miski ega keegi
selle kinnipanemist.
Võimaliku
avariiohu peale mõeldes oli Erlel salamisi hea meel, et tema ei istu
otse ukse kõrval, vaid on pressitud Janno ja Angela vahel päris keskele.
Või oligi
hoopis siin see koht, kust kõige kergemini esiklaasi lennatakse, kui
auto avarii teeb? Vähemalt niimoodi meenus häguselt tänavatel olnud
hoiatusreklaamist, kus inimene kahe esiistme vahelt
ette paiskus… Ah, parem oli sellele mitte mõelda. Ehk Ahti siiski
teadis, mida ta teeb.
Paistis, et
teadiski, sest tervena nad kohale jõudsid. Sellest hoolimata, et Ahti
seltskonna meeleolu ülevalhoidmiseks – nii ta ise ütles – asfaldile
jõudes vahepeal ühest teeservast teise „ussi“
vingerdas ning vana masina võimsusevarudest viimast võttis.
Erle pidi
tunnistama, et päris uhke tunne oli rahva silme all sellise
noortekambana autost välja ronida. Äge, seikluslik ja mingil moel …
päris. Nagu päris elu, mis seni temast kuidagi mööda oli läinud.
Film oli
mingi teisejärguline märul, mida Erle linnas kunagi vaatama poleks
läinud ega sellele oma taskuraha kulutanud, aga siin polnudki küsimus
filmis. Luges see, et Janno oli kaasa võtnud peotäie
karamellkomme ja pakkus neid kõige enne just Erlele. Ja et kuidagi väga
loomulikult istus just Janno saalis tema kõrvale ning kui ühes
põnevamas tagaajamisstseenis Erle pooleldi ehmunult ettepoole kummardus,
riivas Janno tema kätt. Küll ilmselt kogemata, sest
nii nagu Erle, tõmbas ka poiss oma käe kiiresti ja ehmunult tagasi..
Tagasisõiduks
mahutasid kõik ennast autosse samamoodi nagu tulles, ainult et Mario ei
pidanud enam eriti pressima, sest Erle sattus kuidagimoodi istuma lausa
Janno sülle. Ja samamoodi oli läinud Angela
ja Joosepiga, nagu Erle kiire kõrvalpilguga tähele pani – ilmselt küll
Angela initsiatiivil, sest Joosep näis olevat veel rohkem ähmis kui
ennist.
Ahti sõitis
ka kodu poole väga kiiresti, aga seekord trikitamata. Pimedas olekski
see liiga ohtlik, mõtles Erle raugelt, tundes, kuidas Janno tal
ettevaatlikult ümbert kinni hoiab.
Kuna Erlel
polnud oma käsi kuhugi panna, tõstis ta Janno-poolse käe poisi õlale ja
nagu iseenesest libises see sealt edasi ümber kaela. Põske oli nüüd
päris mugav Janno oma vastu toetada…
Juba olidki nad küla vahel, kuid Ahti ei võtnud hoogu vähemaks. Erlel oli lausa kahju, et see sõit nii kiiresti läbi saab.
„Raisk!“
röögatas Ahti äkki täie hoo pealt kahe jalaga pidurile viskudes ja rooli
järsult kõrvale tõmmates. Angela kriiskas, Erle lõi näo kuhugi väga
valusalt ära ja karjatas samuti, Mario röögatas
ja Joosepki Erle kõrval aietas kõvasti.
Kostus
vaikne tume mütsatus. Auto tegi pirueti, kuid jäi imekombel teele.
Mootor suri välja, kõikjal valitses suveöine õrn pimedus ja kõrvadele
harjumatu vaikus.
Silmnähtavalt
värisevate kätega keeras Ahti süütevõtit. Mootor prahvatas käima ning
ettevaatlikult keeras Ahti masina teel õigeks.
„Kassiraisk,“ ühmas ta, püüdlikult üleolevalt, kuid kuuldavalt väriseva häälega, ja võttis paigalt.
Äkki pistis Kiti kriiskama.
„Jää seisma!“ karjus ta. „Jää otsekohe seisma!“
***************
Ahtile
laksati selja tagant õlale. Seal seisid kaks ossi, äravahetamiseni
sarnased oma mustades teksades, valgetes tossudes ja tumesinistes,
palavast suveõhtust hoolimata silmini tõmmatud kapuutsiga
jakkides. Õnneks oli eristamiseks ühel üle rinna suur Nike´i koma –
Erle meelest liiga suur selleks, et olla ehtne – ja teisel veel suurem
kiri
Guess. Ja loomulikult polnud mingi üllatus, et nende vahel kõõlus
Angela, valged püksid pingul ümber ümarate reite ja taguotsa ning
türkiissinine voogav siidpluus seljas. Pluus olnuks ilma hiigelkirjas
trükitud kuldse MOSCHINO’ta päris ilus. Türkiissinine
siidsall oli ümber Angela pea seotud, otsad kukla taga juustega segi,
ning pluusiga harmoonia tagamiseks hoidis seda paigal suur kuldne
südamekujuline klamber.
Püstihüpanud
Ahti ja ossid klohmisid üksteist sõbralikult õlale ja vastu selga ning
väljendasid igal muul moel rõõmu taaskohtumise üle. Angela, keda
vahepeal tähelepanuta jäi, istutas end Kiti ja
Joosepi vahele.
„Kuulsin,
et sa pidid Superstaari saatesse minema?“ pöördus ta Kiti poole nii
võltsi sõbralikkusega, et kadedus oli kilomeetrite kaugusele kuulda.
„Jep,“ kehitas Kiti õlgu.
„Mõtlesin, et ma tuleks ka.“
„Mida???“ Kiti reaktsioon oli ehe jahmatus. „Sa pole ju kunagi laulnud!“
„Mis siis, võiksin ju proovida. Panin ennast juba kirja ka.“
„Laula siis
midagi seksikat,“ pistis Nike-oss vahele, näidates, et ta nende juttu
ikka kuulab. „Mitte mingit soigumist, eks ole!“
„See on saladus, mida ma laulan.“ Angela naeris edevalt. „Aga soigumine see kindlasti ei ole!“
„No ja sina võid võita küll,“ pöördus oss nüüd armulikult Kiti poole. „Sa oled täitsa kuum tükk, kui laulad.“
„Ole vait, mida sina ka tead.“
Ent kahtlemata oli Kiti meelitatud. Ta viskas juuksesalgud näolt tahapoole ja naeratas.
Erlel oli
veider tunne, nagu elaks ta uuesti läbi mingit kord juba läbi elatud
sündmust. Tõrges, kuid edvistav Kiti, pimestav Angela ja tema juhmid
ossid, ülbevõitu Ahti, tegelikult samasugune oss
kui teisedki, jutt, mis oli ainult tühiste fraaside vahetamine – kas
nii jääbki? Ongi siin kogu aeg kõik nii ühtemoodi, argipäevast argipäeva
ja peost peosse korduv nagu pöörlema ja ühte fraasi kordama jäänud
vigane vinüülplaat?
Erle rüüpas
oma siidrist viimase lonksu. Täitsa üllatav, kui mõnus oli seda soojal
suveõhtul juua ja kui kiiresti oli purgitäis kulunud. Peas oli meeldiv
surin – ja tegelikult polnudki need ossid
ju nii juhmakad ega Angela nõme, praegu tundusid nad ju täiesti
toredad.
„Me
võiksime teid ju saatma tulla, kui te Superstaari lähete,“ pöördus Erle
Kiti ja Angela poole. „Nagu toetusgrupp või nii… Ma olen näinud, et
paljudel on sõbrad kaasas, ja kui te juba kahekesi lähete…“
„Hea mõte!“ rõõmustas Angela. „Mul ongi vaja enne kuskil riideid vahetada ja meiki teha, ja teie ju elate Tallinnas!“
Päris nii
polnud Erle seda just mõelnud – tõttöelda polnud ta küll üldse mõelnud,
enne kui ettepanekuga lagedale tuli –, aga võis ju ka sedasi. Vaevalt
emal ja Jaanil midagi selle vastu on, kui Kiti
ja Angela korraks nende linnakoju külla tulevad, isegi kui ema ja Jaan
ise maal on. Ja ehk oleks Kiti lavapartner Jannogi valmis Kitile pöialt
hoidma tulema?
„Mis päeval see on?“ küsis üks ossidest, Erle ei pannud tähelegi, kumb.
„Kolmapäeval,“ teatasid Kiti ja Angela nagu ühest suust.
„Kurat, ma olen tööl,“ teatasid ossid sama ühiselt.
„Mina saan küll tulla,“ üllatas Joosep, keda Erle polnud vist selle
ettepaneku kontekstis üldse „meie“ all silmas pidada osanud. „Ma
niikuinii peaksin korra linnas käima, vabalt võib selle saate ajal
teha.“
„Mul on nii
hea meel!“ Isegi hoolimata sellest, et Angela nende vahel istus, haaras
Kiti üle tema Joosepil käest kinni ja pigistas. „Ma mõtlesin, et kõik
vihkavad seda mõtet, et ma proovima lähen!“
„Mina vihkangi,“ täpsustas nende taga seisev Ahti põrnitsedes. „Aga kui sa selle juba pähe oled võtnud, siis – mina tulen ka.“
See oli
peaaegu sama suur üllatus kui Joosepi kaasatulek. Aga teisalt – Ahti oli
nii ilmselgelt Kitist sisse võetud, et võis selle nimel igasuguseid
ootamatusi teha.
„Aga miks sa seda vihkad?“ ei saanud Erle küsimata jätta.
„Sest see
on nõme,“ ei näidanud Ahti just argumenteerimise meistriklassi. Erle
loobus edasisest uurimisest – seda enam, et nende juurde jõudis Janno,
kes oli oma tumesinise mundri vahetanud tavaliste
teksade ja – oh õudust – kapuutsiga tumeda jaki vastu, mille
rinnaesisel laiutas lilla Puma kass. Või noh, puuma. Õnneks polnud
Jannol vähemalt kapuuts peas.
„Mulle
meeldis teie esinemine!“ pöördus Erle õnnelikult Janno poole. „Ja tead,
mis meie siin vahepeal kokku leppisime: me läheme Kitile ja Angelale
pöialt hoidma, kui nad Superstaari saatesse lähevad!
See on kolmapäeval. Kas sa tuled ka?“
„Ma ei
saa...“ Janno oli tõesti silmanähtavalt pettunud, mis polnud võrreldavgi
osside pealispindse kahetsusega. „Me hakkame just sel päeval heina
tegema ja paps tahab mind appi…“
Erlegi oli
pettunud ning pöidlahoidmine ei tundunud enam üldse nii võluv. Aga noh,
siiski: tegelikult oli ka ilma Jannota päris põnev näha, kuidas
Superstaari eelvoor päriselt välja näeb.
„Ma toon endale joogi,“ viipas Janno peaga poebussi poole. „Erle, mida sulle?“
„Siidrit,
palun,“ näitas Erle oma tühjakssaanud purgi poole. Tal oli otsatult hea
meel, et Janno seda niimoodi tema käest küsis – ja samas pidi ta natuke
segaduses olles juurdlema, kas tal tuleks
Jannole raha pakkuda. Vist siiski mitte, otsustas ta.
Erle rüüpas
lonksukese oma uuest siidrist ja tundis rõõmu, et Janno oli tema
kõrvale istunud. Kui nende pilgud kohtusid, pidi Erle iga kord silmad
maha lööma ja punastama, sest kohe tuli meelde jaaniöö.
Aga kui hea oli niimoodi istuda ja punastada! Niimoodi võis tõesti käia
lõpmatult ka nendel korduvatel täiesti ühesugustel pidudelgi.
Bänd oli juba mõnda aega tantsuks mänginud, kui Ahti Kiti käest võttis, et teda tantsupõrandale viia.
„Hiljem,“ tõmbas Kiti oma käe tagasi. „Mul on praegu Joosepiga jutt pooleli.“
Tormakalt pööras Ahti end kohapeal ringi ja riivas Angelat, kelle joogitopsist loksus laias kaares üle ääre.
„Värdjas!“ kiunatas Angela, kes ka ise pihta sai. „Minu jook!“
„Hoia seda siis paremini, loll mõrd!“ kähvas Ahti.
Kättemaksuks
läigatas Angela talle näkku terve oma ülejäänud topsitäie. Ahti ei
jäänud omakorda võlgu, vaid andis Angelale lahtise käega kerge
kõrvakiilu.
Erle
kiljatas ehmatusest ning Angela pistis raevunult kriiskama – kindlasti
rohkem vihast kui valust. Aga küllap võis tal valuski olla, sest põsk
värvus löögijälje kohalt koheselt roosaks.
„Mida, sa lõid minu tüdrukut?“ pani Nike-oss viinapudeli käest ja trügis Ahtile lähemale.
„Mind ei loobita joogiga!“
„Jah, sest
sind ennast loobitakse!“ Oss krabas Ahtil rinnust ning Ahti üritas talle
rusikaga äsada. Tammudes takerdusid nad pingirea otsa ning kukkusid
mürtsuga pikali. Nende ees, taga ja kõrvalreas
korjasid inimesed oma asju kokku ja kiirustasid kaugemale. Kohe kakluse
–või maadluse – alguses püsti hüpanud ja kaugemale taandunud Erle
hoidis kramplikult Janno käest ja jälgis päranisilmi võitlejaid. Angela
kriiskas üha valjemini.
Posts
